Doris Kareva: Luulel ei ole otstarvet. Luule ei pea lohutama või lõbustama, olema harras, õige või õpetlik. Ega pruugi ka originaalitseda, vigurdada või provotseerida, rakendada mistahes jõuvõtteid enesekehtestamiseks. Luuletus on see, mille või kellega kohtumise järel sa pole enam sama inimene, kes hetk enne. Ma ei oska päriselt seletada, mis on elekter, aga kui särtsu saan, tunnen ta ära küll. Nõnda ka luule puhul. .. Minu jaoks algab luuletus rütmist. Kui kahe sõna kohtumine mu teadvuses vallandab kerge elektrilöögi, muudab see mind erksaks ja vaikseks, tõmbun valvele nagu kalamees, kelle õng võpatab.
Luuletus tekib pealtnäha tühjusest otsekui lumehelves - teatavate tingimuste kokkulangemisel moodustub ainuline kristalliline struktuur, mis olukorra muutudes uuesti sulab ning haihtub. .. On neid, kelle jaoks luule koosneb tunnetest - ja neid, kelle jaoks ta koosneb sõnadest. Mõlemad on vajalikud, nagu vaibakudumisel lõim ja koelõng. Aga et vaip lendu tõuseks, luuletus ellu ärkaks, peab selle kerges õhulises koes sisalduma veel miski - äraseletamatu tühjus, avarruumi kumisev vaikus, milles meeled tahtmatult teravduvad. Lobisemisel pole siin kohta; kõik sõkalsõnad kaovad kahisedes läbi võrguaukude tühjusse. Jääb luule luisatud vaikus, haljas tera, mis ulatub südameni. |
Mehis Heinsaar: Luuletaja suudab ilmsiks tuua keelatud, salajase või jumalate kaitse all oleva unenäomaastike geograafia oma tekstide ja nägemuste kaudu. Hea luuletus - see on geograafilise täpsusega kaardistatud võimalus.
On muidugi veel erinevaid meeleseisundeid, mil olen tajunud puhta luuleseisundi müstilist lähedalolu. Kõige ehedamal kujul ehk ongi luuleline seisund mind vallanud seistes silmitsi looduse enesega, siis kui hinges toimub metamorfoos, mil ma enam ei vaata, vaid äkki juba näen ümbritsevat - puhta ja isetu imetlusega, olles üksainus suur ja imestav issanda silm. Sellises puhtas seisundis on kindlasti iga inimene vahel olnud. Vähemasti lapsena, kui mitte hiljem. Ja sellistel hetkedel on iga inimene maailma parim luuletus. |
Aapo Ilves: Luule põhikiri sialdab neidsamu kahte sõna mis muusika ja kunsti omad. Need on rütm ja kompositsioon. Selles mõttes pole minu jaoks suurt vahet, kas ma maalin kitarril helimaastikke, koostan lasteajakirjale narratiivset meisterdamiskülge või kirjutan luulet. Igasugust luulet. Lõppude lõpuks on kõige tähtsamad ikka ainult Esimen ja Teine Punkt.
Parim luuletus luuletab end ise. See tähendab, et põhineb tugeval ja vahetul emotsioonil, valgustaval kogemusel, kirkal unenäol või äkitselt pähe tulnd tõdemusel, kujundil või sõnamängul. Ajend peab olema lööv nagu tabav meteoriidikild, nagu juhuslik saatusehoop, mille eest poeedil ei õnnestunud pääseda. Selline luuletuse "süda" võib keerelda aastaid ümber kujuteldava loorberipärja, enne kui poeedi küpsus talle järele jõuab ja sellele ihu ümber lubab vormida. |
Hasso Krull: Luuletuse kirjutamiseks on vaja teatavat kuju. Seda võib nimetada kujutluseks, kujutiseks või kujundiks, kujutamiseks, kujundamiseks või lihtsalt eeskujuks - täpne määratlus pole nii tähtis. Igatahes selge on see, et niisama lihtsalt luuletusele kuju anda ei saa - ta peab selle kuju ka võtma, peab seda kuju ka ise võtta tahtma, ja kui seda millegagi võrrelda saab, siis ehk ainult armastusega. .. Kui ma hakkasin aru saama, et luuletused päriselt olemas on, muutus minu elu, ja see muutus oli pöördumatu. See juhtus viieteistaastaselt.
Individuaalsus tähendab siis lihtsalt seda, et luuletaja on nagu võilillenupp, mis teataval hetkel lahti läheb, siis ära õitseb ja laiali puhutakse. Muidugi saab see juhtuda ainult tänu sellele, et iga võilillenupp on omaette, ühte kohta nad kõik ju ära ei mahuks ja kui mahukski, poleks sellest kellelgi mingit rõõmu. Luule on siis, nagu mulle meeldiks öelda, paljusus ja ainulisus. Luuletaja pole tähtis selle poolest, et ta on üks luuletaja: ta on tähtis sellepoolest, et ta on ainult üks luuletaja |
Triin Soomets: Ma pole kunagi aru saanud, miks ja kuidas luule inimestele tuge pakub. Minu meelest peab luule panema eelkõige mõtlema. Ja mõtlema saab panna inimest tema tundeid puudutades. .. Pigem tõmbab hea luule pinna sootuks jalge alt ja katuse pea kohalt, nii et alla või üles keereldes või kukkudes lööb tähtede sära hinge kinni nii jalge all kui pea kohal.
Ei saa öelda, et kõla, mõte või vorm oleks luuletuse puhul tähtis või vähetähtis. Oled ju märganud: osa tekste lihtsalt mõjub. Osa luuletusi on nii võimsad, et löövad jalust maha, et saaksid puhtamana tõusta; miks nad nii mõjuvad, on võimatu öelda. .. lisaks peab olema veel midagi, mis teeb käsitööst kunsti ja värssidest luuletuse. See midagi on hing, mis tuleb luuletuse sisse. Ja kui ei tule, on ta surnud ega suuda liigutada kedagi. .. Ikka see üks ja ainus eesmärk - tunnetada olemist võimalikult täpselt ja seda võimalikult täpselt ka edasi anda. .. Ja vahel loodetavasti tähendab luule ka võimalust vormistada arusaamist, miks inimene maailmas on või miks on üleüldse olemine. |
Jürgen Rooste: Luule ent on vintske taim, lausa nagu umbrohuks moondunud hea ja kurja tundmise puu, mida niisama juba välja ei juuri. Ja luuletaja, tema on siis nagu aednik, kes seda meeletut, metsikut taime väetab, kastab ja rohib. Eks see olnudki kõikvõimsal Jumalal plaanis - meid siia ilma aednikeks sääda.